Toilat on läbi aegade peetud eelistatuimaks suvituskohaks neile, kes otsivad tõelist puhtust ja rahu. Heida pilk minevikku ja vaata kas tunned Toila ja selle lähiümbruse ära 1920. aastate ajalehtedes ilmunud kirjelduste põhjal.
Toila kutsub tagasi…
Suvitajate arv kasvanud.
Postimees nr 205, 1. august 1927
Ikka enam ja enam näib poolehoidu võitvat Toila oma ilusa Oro lossiga. Suvitajaid, keda läinud aastal vähe oli, on sel aastal märksa rohkem.
Ime küll! On ju Toila üks meie omapärasematest suvituskohtadest ühes lähedaloleva Ontika kõrge kaldaga.
Toilas ilus männipark, meri, kaunis jõeorg ühes imeilusa valge lossiga ja lõpuks hõbeselge allik kui kristall oma jääkülma veega. Ka see viimane on haruldane asi Toilas, koht, missugust mujalt asjata tuleks otsida. Ajal, mil väljas sooja 40, on seal vesi kõigest paari kraadiline. Iga matkaja, iga suvitaja ja tingimata iga ekskursioon peab seal käima ja oma nime valgesse liiva graveerima, muidu jääb nagu Toilast midagi puudu ja nägemata.
Ja meri. Räägitakse, Toilas kivine rand, kuidas seal supled! Kuid vale – paar sammu vette ja ongi liiv, puhas, selge, mitte sugugi halvem kui N.-Jõesuus. Leidub ka suuri, mitme sülla suuruseid kive, aga vähe.
Mõnele ju meeldib sarnane mürakas meres ja nende üksikute jaoks nad ongi.
Kui päike mere taha kaob ja pühapäev on, siis rännatakse seltsimaija, kus toilakatele armsaks saanud suvitaja «Draamastuudio” kõik püüab teha, et Toilas tõsine kunst ei puuduks.
/…/
Jalutab keegi daam päevavarjuga, siis öeldakse, et vot see on nüüd see „pärissaks”.
Igal „pärissaksast” daamil peab tingimata olema päevavari (sondik, nagu siin kuuled) ja härral olgu valged püksid, tingimata valged, muidu ei ole sa „pärissaks”. Seda tuleb Toila sõitjail teada, kuid võib ka teiste pükstega sõita – kõiki võetakse lahkesti vastu.
Ja elamine on Toilas imeodav. Saadakse mõnikord isegi 500 mk. eest tuba suveks. Odav on samuti ka toitmine.
Toila. Maastikulisi pilte kodumaa kenamast rannikust
Sakala nr. 111, 11 september 1928
Kodumaa ranniku huvitavam ja looduseuurijaile rohkesti pakkuv ala on paekallas ehk klint, mis palistab kogu põhja ranniku ning mis just Virumaal, Toila, Ontika ja Päite vahelisel alal omab mõjurikkamaid ja iluliselt veetlevamaid jooni. Siin on paekallas suurima kõrgusega (näiteks Ontikal 55,8 m üle meretasemi) ja esineb enamasti järsu seinana, tihtigi alt õõnes, all rohke varisenud paepankadega ja killustikuga ning kaldaalusel maaalal kasvava liigirohke ja mitmekesise kasvuga taimestikuga.
Tänavune vihma- ja veerohke suvi tõi suuri paekalda varisemisi. Kohati, kus enne lookles kaldapäälne teerada, haigutab vastu nüüd vaid kohutav kuristik.
Toila ümbruses meri kuskil ei küüni klindini. Kohe klindi all, kohati ka pae pragudes, kasvab enamasti lopsakas taimestik, mis koosneb valdavalt lehtpuudest ja kus on hulk taimi, mis mujal kodumaa nurkades haruldased või puuduvad täiesti.
Rohttaimedest huvitavad sõnajalad, mis kasvavad ülilopsakalt, tihtigi üle inimkõrguse.
Taimekattevöö laius on mõnikümmend meetrit ja siis algab merelainetest ehitatud kivine rannavall, mille taga sama kivine rand. Harva leidub siin-sääl mõneruutmeetri suurune liivane ala lamamiseks „patisakstele”, keda siin mõnel suvel rohkesti. Eriti armastasid Toilat suvituskohana noorkirjanikud. Vene luuletaja Igor Severjäänin on valinud Toila enesele alaliseks elukohaks.
/…/
Nii siis looduse ilu, mis meelitas Toilasse suvitajaid, teiselt poolt kalastamisvõimalused on andnud Toilale sisemise kui ka välise ilme: sääl, rannas – kalastamistarbed, suitsukojad, askeldavad venelased; üleval kaldal – elamud suvitajaile, igal vähemal kui ütil klaasverandaga.
Looduse ilu meelitas ka endist Vene miljonäri Jelisseejevit ehitama siia Oru lossi, lossikirikut ja ilusat parki, milles nii palju haruldasi kodu- ja välismaa taimi.
Mis puutub suvitusoludesse, siis on need Toilas looduse mitmekesiduse ja ilu otsijale soodsad. Eluruume ja pansioni on üsna kerge saada. Puuduvad muidugi lõbustuskohad, mida aga eelistavad nooremad suvitajad, ja need juba valivad siis kas Narva-Jõesuu või Pärnu.
Aug. Kisla.
